Mis on meediapädevus?

Meediapädevuse mõiste pole alati üheselt mõistetav. Olen seda aastatega isegi märganud, kui poole jutu pealt saab selgeks, et vestluskaaslane mõistab meediapädevuse all näiteks hoopis meedia loomist (uudise kirjutamine, teleuudise filmimine või raadiosaate salvestamine). Meediasisu tootmine on kindlasti abiks meedia mõistmisel, kuid meediapädevus kätkeb endas tegelikult palju rohkemat ja igapäevasemat.

Enimlevinud definitsiooni järgi on meediapädevus (inglise keeles media literacy) oskus leida, analüüsida, hinnata ja luua sõnumeid erinevates vormides (Aufderheide, 1993). Eesti keeles aga sõna “pädevus” on kogum, seega kindlasti lisaks oskustele peab see sisaldama ka teadmisi ja hoiakuid (Eesti Keele Sihtasutus, 2018). Lõppkokkuvõttes on pädevust raske hinnata ja mõõta, kuid see annab tunnetuslikult mingis teemas kompetentsuse ja asjatundlikkuse.

Teine osa mõistest, “meedia”, võib ka olla tihti segadusttekitav. Kindlasti ei saa võrdusmärki tõmmata ajakirjanduse ja meedia vahele (olen seda näinud isegi vanemates meediaõpikutes). Ajakirjandus on avalikkuse jaoks loodud teave, enamasti uudised. Eesti Keele Instituudi (2024) järgi kogutakse ajakirjanduses aktuaalset infot ja esitatakse see perioodikaväljaannete, raadio, televisiooni vahendusel. Vastavalt Eesti ajakirjanike eetikakoodeksile (1998) on ajakirjanduslikus väljalaskes faktid kontrollitud ja sisu objektiivne.

Meedia on aga laiem mõiste – siia alla liigitub kogu info, mis meediakandjatel levib (Hobbs, 2021). Meediasisu kannavad näiteks filmid, muusika, raadio, televisioon, raamatud, podcastid, ajalehed, ajakirjad, mängud, reklaam, sotsiaalmeedia, videoklipid internetis, blogid ja palju muud. Kui ajakirjanduses on oluline erapooletus ja eetilisus, siis näiteks taskuhäälingut võib teha igaüks, rääkides seal ükskõik millest. Facebooki postitust kirjutades ei jälgita üldjuhul, kas info on allikatele tuginev ning objektiivsusreeglit järgiv.

Nagu näha, siis on sõnad “meedia” ja “pädevus” eraldiseisvaltki mitmeti mõistetavad. Sellest johtuvalt pole ka meediapädevuse mõiste üheselt ja kiiresti alati tabatav. Mida rohkem sõna õiges kontekstis kasutame ja selgitame, seda rohkem see ka inimeste keelekasutusse kinnistub.

Haridus-ja Teadusministeeriumi (2024) kohaselt on meediapädevus teadmiste, hoiakute ja oskuste kogum, mis aitab erisugustes meediakanalites esitatud teavet kriitiliselt analüüsida ja hinnata ning kujundada selle põhjal adekvaatseid hinnanguid.

Seega meediapädevuses mängivad olulist võtmerolli kriitilise mõtlemise ning oma arvamuse kujundamise ja eneseväljenduse oskused.

Allikad:

Ajakirjandus. EKI ühendsõnastik 2024. Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb 2024. Kasutatud 15.08.2024, https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/ajakirjandus/1

Aufderheide, P. (1993). Media Literacy. A Report of the National Leadership Conference on Media Literacy. Kasutatud 15.08.2024, https://files.eric.ed.gov/fulltext/ED365294.pdf

Eesti ajakirjaniku eetikakoodeks. (1998). Kasutatud 15.08.2024, https://meedialiit.ee/eetikakoodeks/

Eesti Keele Sihtasutus (2018). Vastab väljaandele „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018”. Tallinn. Kasutatud 15.08.2024, http://www.eki.ee/dict/qs/

Meediapädevus (2024). Haridus- ja teadusministeeriumi kodulehekülg. Kasutatud 15.08.2024, https://www.hm.ee/uldharidus-ja-noored/meediapadevus